ELU projekti raames saame kasutada Dagmar Narusson ja Jean Pierre Wilken artiklit „The well-connected community and opportunities to reinforce the persons with mental illness as citizens of the society“, mis on üks olulisemaid artikleid, mis aitavad mõtestada ja on abiks võimaluste tuvastamisel suurendamaks erivajadustega inimeste  (nii vaimuhaigusega inimeste kui ka vaimse tervise probleemidega inimeste) võimalusi olla kogukonna täisväärtuslikud liikmed. Artikkel aitab mõtestada kogukonna olemust, aru saada sihtgrupi vajadustest ja takistustest kogukonda sulandumisel ning toetab reaalsete võimaluste loomisega kogukonna elust osa võtmiseks.

​

Selleks, et aidata inimesi kogukondadega ühendada ja pingeid maandada saab ühe strateegiana kasutada "teretulnud kohtade" loomist, mis soodustavad naaberlikkust ja ühtekuuluvustunnet, eriti nende inimeste jaoks, kes tunnevad end eraldatuna ja on äsja piirkonda saabunud (Narusson & Wilken, 2021 via Gilchrist, 2019). Kogukonnad vajavad neutraalseid ühiskondlikke ruume, kuhu kohalikel oleks lihtne koguneda. Selles ruumis ei ole külalisi ega võõrustajaid, vaid on tavakasutajad, kes jagavad ruumi ja suhtlevad üksteisega.

​

Kogukonnaaia loomine, kus saavad osaleda nii erivajadusega inimesed kui ka kogukonna teised liikmed, aitab AS Hoolekandeteenuse klientidel kogukonda paremini sulanduda. Kogukonnaaia loomise eesmärk on tuua inimesi kokku, siduda kogukonda, et elukeskkond muutuks paremaks. Kogukonnaaed on üks tööriist, mille vahendusel inimesed saavad kokku tulla ja midagi koos ära teha ja arutada – seega tekivad uued suhted ja uued sõprused. Koos käivad erinevad inimesed, kes kõik jagavad ühte avalikku kogukonnaruumi.

​

Lisaks on ELU projekti raames kavas tutvustada Kuressaare Sirge 1 Kodu tegevusjuhendajatele ja kohalikule kogukonnale aiandusteraapiat (ing. horticultural therapy) kui meetodit, mille abil toetada psüühikahäirega inimeste toimetulekut kogukonnas. „Aiandusteraapia on professionaalselt läbi viidud kliendikeskne ravimeetod, mis kasutab aiandustegevusi oma osalejate konkreetsete ravi- või rehabilitatsiooni eesmärkide täitmiseks. Fookus on maksimeerida sotsiaalset, kognitiiviset, füüsilist ja / või psühholoogilist toimimist ja / või suurendada üldist tervist ja heaolu.“  (Haller & Capra, 2016). Haller (1998) jagas aiandusteraapia programmid kolmeks tüübiks: kutsealane, terapeutiline ja sotsiaalne (Haller, 1998). Kutseprogrammide eesmärk on mõjutada osalejate kutsetulemusi, parandada tööoskust ja töövõimalusi. Terapeutilised programmid  põhinevad sageli meditsiinilisel mudelil ning püüavad optimeerida osalejate füüsilist ja vaimset tervist. Sotsiaalset tüüpi aiandusteraapia programm parandab üldist tervist ja /või osalejate elukvaliteeti. Kogukonnaaiandust (community horticulture) on samuti kirjeldatud aiandusteraapia meetodina. „Terminit kogukonnaaiandus kasutatakse nende programmide kirjeldamiseks, mis kasutavad aiandust, et parandada inimeste ja kogukondade arengu kaudu elukvaliteeti“ (Haller & Capra, 2016). Aiandusteraapia on arenev valdkond ja ühendab endas erinevaid valdkondi: psühholoogiat, tegevusteraapiat, rehabilitatsiooni, sotsiaaltööd, haridust. Aiandusteraapia protsessis on neli elementi, milleks on inimene, spetsialist, eesmärk ja taim. Protsessi keskel on inimene, kelle eesmärgid on fookuses ning kes on kontaktis nii taimedega kui terapeudiga oma eesmärkide saavutamiseks (Haller & Capra, 2016). 2020. aastal  avaldasid Hiina teadlased uuringu tulemuse, milles osalenud psüühiliste häiretega inimesed said osa aiandusteraapia programmist, mille tegevused olid läbiviidud grupis ning osalejatele oli see esmakordne aiandusteraapia kogemus. Uuringu tulemused näitasid aiandusteraapia programm oli tõhus osalejate kaasamise, vaimse heaolu ning mõtestatuse ja saavutuse suurendamiseks (Siu, Kam, & Mok, 2020). ELU projekti raames keskendume AS Hoolekandeteenuused Kuressaare Sirge 1 Kodu juurde võimaluste loomiseks kodu elanikele aiandusteraapilise suunaga tegevuste läbiviimiseks, kuna need tegevused toetavad  psüühikahäirega inimeste paremat sotsiaalset kaasatust ja  elukvaliteeti. 

​

Kahjuks on teada, et ühiskonnas esineb stigmatiseerimist vaimse tervise häirega inimeste suhtes. Stigma võib väljenduda psüühilise erivajadusega inimeste kartmise, vältimise, tõrjumise või diskrimineerimisena (Corrigan & Penn, 1999). Ühtlasi viib stigmatiseerimine vähenenud autonoomia, enesetõhususe, madalama elukvaliteedi ja sotsiaalse eraldatuseni psüühilise erivajadustega inimeste hulgas. Tihtipeale jääb psüühilise erivajadusega inimestele kogukonna poolt sotsiaalne tugi vajaka, ühe põhjusena võib tõenäoliselt välja tuua kogukonna vähese teadlikkuse vaimse tervise häiretest ja sellega seonduvast (Ratti et al., 2017). Kuigi viimastel aastakümnetel on teadlikkus inimeste hulgas veidi paranenud, esineb siiski palju müüte, üheks levinumaks on arvamus, et psüühilise erivajadusega inimene on ohtlik, kontrollimatu ning ettearvamatu käitumisega.  Nagu mainitud, siis vaimse tervise häiretest rääkimine ja sellekohased kampaaniad ning müütide ja tegelikkuse võrdlemine aitab mõnevõrra stigmatiseerimist vähendada. 

​

Eestis Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud Norstat 2021 läbiviidud uuringust selgus, et 70% inimestest leiab, et tunneks end suheldes psüühilise erivajadusega inimestega mugavamalt, kui teaks neist enam. Enamik vastanutest on psüühilise erivajadusega inimestega kokku puutunud vaid avalikus ruumis, kus kokkupuude on olnud pinnapealne. Pooled vastanutest suhtuvad psüühilise erivajadusega inimestesse samamoodi nagu teistesse inimestesse. Läbivaks jooneks on ka noorema generatsiooni toetavam hoiak psüühilise erivajadustega inimeste suhtes, mis väljendub elada nende  naabruses, ühtlasi peavad noored oluliseks nende inimeste sobivate töötingimuste loomist. 

​

Stigmatiseerimise vähendamiseks on proovitud erinevaid strateegiaid, aga üheks efektiivsemaks peetakse inimeste otsest kontakti psüühilise erivajadusega inimestega, kes elavad kogukonnas. Uuringud on tõestanud, et võimalused ja kohad, kus inimesed saavad psüühilise erivajadusega inimestega kohtuda ja suhelda, aitavad vähendada üldist stigmat (Holmes et al., 1999). Suhted psüühilise erivajadusega inimeste ja kogukonna vahel paranevad veelgi, kui pakutakse võimalust omavahel regulaarselt kohtuda ja suhelda nagu tavainimestega.  Antud ELU projektiga loodav kogukonnaaed annaks hea võimaluse regulaarseks suhtluseks ning psüühilise erivajadusega inimeste kogukonda kaasamiseks. 

​

​